Millist süsteemi siin Maakogu asutajad tarvitavad?

Süsteemi kohta on Eestimaal küsitud üle 100 aasta, ja teame, et Tootsil väga ühemõttelist soovitust või lahendust selle küsimuse puhul polnud.

Küsimus süsteemist on nagu küsimus -

• -Kas sul mõistus on? ----muidugi on!
  
• -Kas sul süsteem on? .... muidugi on! mingisugune...
  

Keerulisemaks läheb kui küsida -- missugune su süsteem on? milliseks tahad oma süsteemi arendada?
Siin lühikest vastust pole, Eriti keeruliste ja muutuvate asjade puhul, nagu kesolev teema. Milline on su süsteem hetkel ja milliseks tahad seda arendada? Jaa...Jaa?!

Seepärast ei julge hetkel lubada rohkem, kui jagan küsimuse 4-5 lehte, oma enda tähelepanekute põhjal.

Niisiis:
Proovin oma süsteemi-jutu seada  läbi "kahe süsteemi".
- Esiteks kaks-kolm visandit süsteemidest oma enda eluvaatluste põhjal.
- Edaspidi  tutvustada A. Levenchuki paari  vaadet süsteemidest.
- Kui Allah tahab, siis püüan visandana, miilisena näen Maakogu liikumist kui süsteemi  praegu ja milliseks tahaks seda loota kujunevat.

Mul tuleb seda süsteemiteemat liigutada kaht  adressaati silmas pidades.
1.Esiteks - mind Asutavasse Kogusse volitanud Talgujate klubi, ses seltsis on süsteem omamoodi habemega teema, mis aegajalt tähelepanuks tõuseb.  Aga ma loodan  ka Talgujate jaoks mõnda seni vähekõneldut esitada. Jutt süsteemist on minu jaoks üks igavesi teemasid. Olen süsteemist alati aru saanud, aga nats hiljem selgub, et edasiminnes osutub senine süsteemihorisont   lihtsalt pinnavormi kontuuriks ja edasi avaneb uus vaade. oma 3-4 sellist horisonti on olnud. Minu isiklikuks pisut piinlikuks mälestuses püsib, kuidas ma kunagi Haridusfoorumi asutamise päevil lubasin  Peeter Kreutzbergile joonistada hariduse jaoks  avatud süsteemse skeemi. Ma joonistasingi järgmiseks päevaks ühe A4 peale siisras äratundmises kaste, nooli ning märksõnu. Peeter vaatas minu joonist ja ütles siis midagi küllalt ümmargust ja viisakat. Kuigi varem olid meil olnud enamasti elavad mõttevahetused. Samal perioodil, mõni kuu varem või hiljem trügisin ülikooli aulas mingi haridust korraldava seltskonna ette  lavale ja soovitasin neil intensiivselt süveneda  süsteemsesse käsitlusse. Mäletan, et pärast seda esinemist manitses Ene mind ülikooli esikus olema edaspidi publiku ees  taktitundelisem, tagasihoidlikum.  

2.Kolleegide suunas Asutavas Kogus on hetkel  süsteemijutt loomulikult veel olulisem.. Kui meil õnnestub olla   adekvaatne,  kujuneb meie aktiivsusest elav areng, kui liiga palju märkamata jätame või sassi ajame, siis tuleb  lihtsalt üks õpetlik seik elulugudes.

Kas LENNUK või LAEV?

Alustuseks tahan ma tuua ühe mölestuse, mis mul sageli pähe tuleb,  kui kusagil süsteemi jutt puudutab.  (sõbrad Talgujad klubis)

Nagu kõneles üks minu pea-mehhanik ühel laeval,
kus ma esimeses nooruses meremehena (masinamehena) töötasin.
Too  peamehhaanik innustas meid masinamehi mingile tööle ja selgitas.

"Meie oleme laevamehed, ja ei saa mõelda ega käituda nii, nagu lennuki piloot.
Piloot ronib pärast reisi kokpitist välja, ütleb hooldusmehhaanikule  mõne sõna või  soovituse kontrollida üht või teist sõlme  ning kõnnib siis käesd taskus kõrtsi või naise juurde.
Meie reis jätkub siin neli kuud veel ja me peame ise teadma mida kontrollida, mida parandada ja ise seda ka tegema ja niiviisi neli kuud kuni kaldani välja ja mina teise mehhaanikuga koos läheme arvatavasti  ka järgmisse reisi. Ja asjalikud mehed teie seast tulevad loodetavasti  minuga koos."

Niisiis kumba süsteemi, kas lennukit või laeva peaksime pidama silmas, kui arendame Maakogu? Võimalik, et sellise valiku mõlemad pooled on kellelegi võõrad ja mul tuleb  selgitama, pika reisi laevadega olen ma aastatel 70-95 elanud koos üsna palju. Lennukisüsteemid... ma tegelikult olen projekteerinud ühe lennujaama turvasüsteemi ja kaabelduse. Seda on muidugi väga vähe lennuasjanduse tundmiseks. Ma siiski võtan julguse kirjeldada mõlemat valdkonda, et ilmestada valikut - kas lennuk või laev tuleks võtta Maakogu kui süsteemi eeskujuks.

Reisi pikkus
Pikk lennureis mahub ööpöeva piiresse. Õhtuks koju.
Pikk laevareis ...pool aastat. Elu ongi laevaperel laevas ja reisis. Laevapere on kõigis keeltes arusaadav mõiste ja laevameeskond elab  tõesti koos, nagu pere. Lennukimeeskonda ei nimetata kunagi pereks.

Meeskonna fokusseeritus,
Lennureis nõuab pilootidelt suurt tähelepanu. Igal reisil on õhkutõus ja maandumine, need kümmekond minutit mille vältel "ei saa sukka kududa". Seal üleval on jah automaatpiloodile ka ruumi aga igas reisis on sekundite mänguga perioodid, kus peab suutma reageerida, jälgides mõõteriistu laial paneelil. Piloot peab olema kaine. Arstlik kontroll enne reisi, pardal arsti ei ole.
Laevas ei ole nii äkiline automaatreaktsioon igapäevaselt vajalik. Pikareisi laev väljumise ja kai äärde tulek on lootsi teha, kes selleks ajaks pardale tuleb. Lootsile tuuakse sillale kostitust. Ja kapten ei pea sugugi kaine olema, piisab kui ta teatud momentidel püsib veenvalt püsti.


Lennuk on õhus väikese osa ekspluotatsiooniajast. Lennu ajal õhus ei tehta mingit plaanilist ega vist ka avariiremonti. Üsna pisikeste rikete puhul katkestatakse lend. Sellised rikked, mis laevas kõrvaldatakse ilma silda asjast informeerimata, on lennukile vahemaandumise põhjuseks. nii ma oletan.
Laevas elatakse ja magatakse laevaga koos. Reisis on kindlasti kaasas normatiivsed tagavaraosad ja materjalid, kogenud vanemabi, pootsman ja peamehhaanik varuvad lisaks veel asju, mis elu on õpetanud. Masinameestel on (oli varem) merel kolm vahetust. 8 tundi vahti või tööd, 8 vaba, 8 magamiseks. Vaba ajast pool kutsuti sageli nn tugivahti kus tehti profülaktilist remonti. Hea meeskond tõi laeva reisist tagasi paremas korras kui alustati. Sellist juhtus muidugi harva, enamasti ei lubanud reisi otsene ülesanne nii palju mutreid keerata. Remondi eest maksab hea firma lisatasu, võimalik et 30% saab lisa teenida. Kõikvõimalikud tehnilised, kommunaalsed, tervishoiulised ja hobilised probleemid kuni lemmikloomade indlemiseni lahendatakse käepäraste loogiliste vahenditega. Ma ise olen näiteks parandanud oma ülemuse hambaid.

Kui suur süsteemi osa on reisis kaasas
Kui lennuki meeskond on ütleme 4 inimest , siis vähemalt 40 on lennuväljadel ja mitmesugustes süsteemides, kes tagavad... 1:10
kui (tootmis)laeva meeskond on 100 inimest, siis kaldateenistus maksimaalselt 400. Üks ütelus . laevastiku 1 meretöölisega käib 4 töökohta kaldal. 1:4. Tegelikult jääb kaldal väiksem osa laevaüsteemist. Eelmistel sajanditel polnud harv, et laev kandis kogu süsteemi endaga kaasas. Meekond läks meredele näit 7 aastaks, tulid mõnikord tagasi uue kusagil ehitatud laevaga. Toonased laevapered on maabudes mõnel saarel loonud seal asustuse, USA elulaad ja juhtiv roll maailmas on laevapere arendus.  John Winthropi kõne "City upon a Hill"(1730) peeti "Arabella" pardal. See polnud lihtsalt motivatsioonikõne, üleskutse ameerika elulaadiks. Selle kõne ridade vahel oli kindlus, et laevapere ON teostunud ja omaks elatud, vahid on mehitatud, taglas on korras, pumbad   ja teised sada asja olemas. Ja kui millestki tuleb puuudus, siis on seda võimalik valmistada viiel erineval moel.

Ma arvan, et piisab nende kahe süsteemimetafoori kirjeldamisest,
Lennunduses tõuseb õhku ja teostab eesmärgi väike osa süsteemist, meeskond rakendab suurt intensiivsust ja fokuseeritust. Seejuures on loomulik, et suur osa tervest süsteemist jääb piloodist kaugele, võib olla üldse teadvustamatta.
Laevandusele on omane, et reisi võetakse pardale lennukiga võrreldes märksa suurem osa tervest süüsteemist, Varasematel sajanditel veel rohkem.  (Ma ei ole hästi kursis viimaste kümnedite laevandusega. Arvatavalt on arengusuund väikse meeskonnaga automatiseeritud laevade suunas)

Arendamine  ja süsteemimõtlemine ja ülikool.
Tsiviliseeritud maailmas on loomulik, et arengu eesrinnas on ülikoolid. Ning arendamise tarkuse ajud on ülikoolide õppejõude peades.

Kunagi nägin "Edasi" lehes luuletust,  See algas umbes nii:
"Ma olen käinud ülikkolis.
Panin suitsu põlema
kella all.....
jne"
Autoriks .... Tiit Kändler??

Ma olen käinud ka ülikoolis, Kella all ja igalpool mujal, Ei suitsetanud.  5 aastaga sai läbi tehtud stuudium. Ja hiljem ligi 10 aastat ülikooli palgal olnud. Peaaegu oleksin hakanud ka õppejõuks.
Tegelikult on viinamarjad hapud.

Ilma liialdamatta tuleb öelda, et arengu preestrid on ÕPPEJÕUD.
Ülikoolid on kultuuriarengu kasvuhooned.
ÕPPEJõud on kasvuhoonetaimed, vanematest aastakäikudest.

Käesolevas tekstis - õppejõud on piloodid. Õppejõule usaldatud kateeder on  lähedasem lennukile kui laevale. Väga palju kõrvalsüsteeme - rahad, kommunaalne infrastruktuur, kaadripoliitika, vastuvõtt on valmisasjad, millega õppejõud ei pea koos elama ega magama.
Seepärast - kui õppejõud osaleb mingis arendusprojektis, siis teeb ta sarnase kontsertreerituse ja asjatundlikkusega  nagu lennukipiloot. Ja lennukipiloodi sarnaselt on ka kokpitikeskne  tema kogemust lennu-süsteemist.


Kommenteerida minu TALGUJATE teed.
Mõttetalgu kuumades faasides on silmapaistev positsioon Talgujuhil. See umbes sama pingeline ja fokuseeritud roll, nagu lennukipiloodil.
Mina olen Talgujate vanade tegijate seas ainuke, kes pole olnud kordagi piloodi rollis. Ega ma vist ei suudakski piloodina kaasa teha. Ma olen mõned korrad olnud nagu lennujaama teenistus lennuki ja piloodi juures. Niimoodi saanud olla vajalik ja usaldatav.
Talgujate kogemuse kandjad on enamuses talgujuhid, piloodid. Ühest positsioonist kogemust kandes võib mõnikord kujuneda ühekülgsus.   Seepärast tundus  omal ajal loogiline Jüri G. mõttekäik, mis Kadrina päevade filmiarhiivis kusagil olemas: vaja on ka kõrvaltvaataja tähelepanelikku süvitsiminevat vaatlust. Tookord pidi sellise vaate esitajaks saama Rainer, kes õnnetult hukkus. Nüüd aravn, et sellise kõrvalt siseneja osas ilma piloodirolli läbimatta olen osutunud mina. Ning käesolva teksti kontekstis on mu hinnang jäänud selliseks nagu minu kunagine peamehhanik kunagi lennuki piloote hindas.

Lennuki ja laeva võrdlus tabas mind paraja jahmatusena esimest korda 2009. aasta Uuraliga ühise mängu ODI-6 lõppfaasis.
Minu küsimuse peale, et mis homme ja edasi, vastasid kogenud piloodid üksmeelse rahuga - nüüd on lõpp ja kojuminek. Meeskond maha maksta ja koju. Ma neelasin tookord oma imestuse alla, sest polnud ju mul midagi vastu panna sõprade kordades suuremale kogemusega.
Aga küsimus on mul jäänud.
Nüüd on möödunud üheksa aastat, mitmesuguseid projekte oleme teinud koos mitmesuguste seltskondadega. Süsteemist pole juttu olnud. Ma pole suutnud ka ise küsida nii konkreetselt nagu Joosep Toots küsis oma isa käest. Kuivõrd mängitakse parasjagu lennukit kuivõrd laeva või midagi kolmandat. See küsimus ei kuulu baasskeemide tavasse.
Praegu osaleb sageli mõne projektipartneri  soliidse nime taga  riiulifirma või projektirahale timmitud selts või kes teab mis.


Meie Maakogu algatusel oleks hea teada, kas siin on tegu

•  lennusüsteemiga
  
• laevanduse süsteemiga
  

Ja kuhu suunas arenetakse.

NB!
Sellele tekstile olen mõtelnud vöhemalt  kaks järge

• Millist süsteem oleks lennukist või laevast kohasem a)Maakogule ja b)kaasajal.
  
• Anatoli Levetšuki kaks vaadet süsteemile.
  

Rändmunkade tegevus ja eluviis on olnud üks viis ühiskonna muutmiseks. Mõneti sarnane praktika tuleb kõneks ka märksa keerulisemas ühiskonnas. Isegi kaasajal. Mõneti on see sarnane ülalpool kirjeldatud lennunduse ja piloodi süsteemiga. 
Mille jaoks on see piisav, mille jaoks jääb ebapiisavaks?

2013 a. olen koos Valdo Ruttasega teinud ettekande Kudymkari etnoaktivistide konverentsi jaoks 15 min videoklipi.

vaata 9min45sek ja edasi
http://exinimene.blogspot.com.ee/2013/06/vaikese-vorgu-perspektiivist-suures.html